Teisiti ei saakski olla, kui voolavat vett liiga kauaks vaatama jääd. Lõug poetub peopessa, sõrmed katavad sõnatu suu, silmavaade ähmastub, kulmukaared kerkivad ja tarduvad. Harva, kui ma peeglisse juhtun vaatama. Ka vette vaadates näen kõike muud, kui iseenda peegelpilti. Seda suurem oli mu hämmastus, kui niiviisi veevoolu, aga seega ka aja ruttamist jälgides ja jäädvustades, leidsin kodus pildilt mõtliku vaatleja vee pinnamustrisse sulandunud portree. Te ei näe? Üleval, paremas nurgas. Keegi, kes on heledam. Keegi, kellel on veel aega. Peatuja.