… mis juhtus olema emakeelepäev, oli üleni ja üdini hall. Selline tüdinult hall, mis klappis üleüldise aastapikkuse kõikehõlmava tüdimusega. Hall nagu väsimus. Või nagu kõhedus. Nagu kartus, teadmatus, tujutus, ja kõik need muud hallivõitu asjad, mida päriselt poleks vajagi nimetada. Välja öelda. Jäin hoopis vaatama vesise lume, peaaegu olematu jää ja sogase, pudruse merevee piiri. Ja et oli emakeelepäev, siis meenusid põhjapoolsed põlisrahvad, kel olevat palju sõnu erisuguse lume ja jää kohta. Aga meie keeles? Mis see on, mis seal vees hulbib? Üks löga, sodi, märg pudru kõik – jah? Ei, teeme nüüd nii, et teie vaatate pilti ja panete siia kirja täpsemaid meiekeelseid sõnu selle kohta, mida näete. Ja kuni neid nuputate, ei pane te tähelegi, et hall on läinud, ja rand huvitav ja isevärki!