See ei ole mitte see, et palav on olla. Et ihu on higine, kui sa midagi teed. Ennast liigutad, lähed ühest kohast teise. Üldse mitte kaugele, lihtsalt jupikese maad, ja kohe on palav olla. Peabki olema, kui on sihukene väga soe ilm, ja päikene muudkui kütab, ja… Selge ju, et hakkabki palav! Aga see on midagi hoopis muud. Istud, ja ei tee midagi. Ja päikese asemel on taevatäis pilvi, mis kogu aeg muutuvad, paigalt liikumatagi muutuvad. Ja sina vaatad, ega saa millestki aru. Nahk on kuiv ja kuum. Ja kraadiklaasi järgi ongi väga palav ilm. Aga kuumus on otsekui hajali mööda ilma ja maad, jaotub laiali kõikjale. Ei tee ihule liiga, laotab hoopis su mõtted igale poole samamoodi laiali. Ja mere ääres näed äkki sedasama laokil olekut. Midagi nagu pole, ei liikumist, ei värve, vett ennast ka mitte. Katsu siis siin midagi piirata või piiridesse panna, kui isegi silmapiir kaob silmist! See ongi see hajali kuumus, just see, millest ma räägin. Tal on unenägude nägu.