Tihtipeale ei ole kerge inimesestki aru saada, mis siis veel merelainest rääkida! Tuleb ta su silme all mitu korda üsna rahumeelselt, kuni lihvitud, peopesasuuruste kaldakivideni välja, ja veereb siis  kiirustades suurde vette tagasi. Niiviisi mitu korda. Aga siis tuleb kõrgem rull-laine, mille seest kukub välja värve ja hõbedasi kujundeid, mis naelutavad su pilkupidi endasse, ja tundub et lausa igaveseks. Ometi laguneb see kõik hetkega koost, ja järele jääb vaid janunev igatsus. Pikk ootamine, korduse ootus. Vist isegi kaldalainete puhul kehtib müüt üheksandast lainest. Sest taolist kordust ei tule ega tule. Õige valgus kipub käest kaduma. Ja siis, kui oled juba alla andmas, päästiku lahti lasknud, ja kaamera on rippu vajunud, siis tuleb ta ikkagi! Õpid teab-mitmendat korda – ära iial kaota lootust! Alustad jälle algusest. Jälgid, millal ja kuidas nad lähenevad. Loed mõttes kordi ja ootad seda üheksandat. Aga ta tuleb seekord seitsmendana – sa pead ka selleks valmis olema! Sest kaldalainest pole sugugi kergem aru saada kui tujutsevast inimesest. Nii lihtsalt on.