Pealegi pühapäev. Ja päikest täis. Ja pääsed kaugemale, teistsugusesse maastikku. Sellise sooja jaoks lausa ainumõeldavasse. Suuri puid pea kohal sulle varju andmas, sulle küll, aga mitte metsaalusele, kus päikesel hulganisti ruumi ringi liikuda ja hullata ning naljaviluks aina uusi valguspilte luua. Sest pole enam südasuvi, mil päike igamehele otse lagipähe kuuma valab ja silmad poolpimedaks teeb. Nüüd on augusti lõpp kohe käes, päevaratas käib madalamat ringi ja piilub kord siit, kord sealt, puutüve või põõsahakatise tagant. Ja kui ta satubki oma kiiri sulle päris silma sisse saatma, siis pole sellest hullu midagi. Ei see enam päris pimedaks tee, hoopis pillub tulukesi igale poole laiali, laotab neid lahkelt kõige pisemagi peale, mis teele jääb ja ootel on. Sedasi tunned end värvilises imeilmas olevat, tillukesi tulukesi täis, mida loodad jätkuvat külmematessegi ja pimedamatessegi päevadesse, mis ju kohe tulekul. Nii sa loodad. Vastu madalale laskuvat taevast, vastu sügise lähenemist, just nii sa loodad…