Pidin nagu ikka jõudma, aga eneselegi üllatuseks ei jõudnud. Tohutu suur must taevalagi oli mu pea kohal, ja sellest, et ta diagonaalse serva alt aimu andis, et siingi oli olnud millalgi päev ja päevavalgus, sellest polnud nüüd enam asja. Pimedus oli kohal enne mind. Olin hiljaks jäänud. Ei oska mina enam päeva lõppemist ette näha. Sügisel on tervelt kolm päeva oma tulekuga aega oodata, aga ei – tema on kohal-mis-kohal. Koos oma liiga lühikese päeva ja eraldamatu süsimusta silmapiiriga. Kas merel ja taeval enam vahet polegi? Kummaks ma neid tahmaseid pilvi seal kauguses pidama pean? Taevas rinnuni end musta mere sisse kukutanud, pinguta silmi palju tahad, joont vahel ei ole. Põrnitsen tujutult ja tusaselt vaatevälja. Ja otse mu silme all juhtub midagi enneolematut – musta pilve sisse tekib näpuotsa suurune punane auk! Otsekui oleks mu pilk terav nööpnõel olnud, mis tahmataevasse veritseva augu torkas! Käsi kobab kaelas rippuvat kaamerat. Päästiku klõpsatus tundub mere häälestki valjem. Samal hetkel kaob verine täpp. Öö ja mina tegime rahu.