Endalgi raske uskuda, et üks öö nii vältimatult värviline olla võis. Võrdlesin mitmeid selleöiseid pilte, midagi pole teha, nii see tõesti oli. Kuu oli peaaegu täis ja taevas omakorda oli tihedalt pilvepahvakuid täis. Kogu õhk mu ümber, kõrgele taevasse välja, näis olevat omakorda vett täis. Mitte ainult need udujoomed ja -laamad, lihtsalt kogu õhk, niipalju kui teda on. Ma ei saanud neid värve teha, nad olid! Midagi vikerkaare efekti taolist. Kuuvalgus läbi nähtamatute veepiiskade õhus. Viimase septembripäeva hommik kaotas teed, maastikud ja taeva endagi sootuks. Pühkis puhtaks, et oktoober võiks puhtalt lehelt alata.