Üle poole sajandi on siin olnud meie kodurannad. Ajal, mil me hinges ikka alles ootasime valget laeva, nägin kauguses, üle laidude, aegajalt sellist pilti… See on Kakrarahu Hiiumaa ja Vormsi saare vahel. Täna jagan teiega sel ajal kirjutatut.

tika rand tema kadakaseljad
ja ämblike härmamäng
ja mere poolt rahude jooned
poolkinniste vete äng

mitme majaka hüplevad pilgud
vesivärvides loojakukaar
aga päeviti silmapiiril
on mere sees piimvalge saar

mida pidasin nii kaua laevaks
mis minuta minna ei saa
ja ei pane ootamist vaevaks
nüüd ma tean et seegi on maa

lubivalge ja üksik ja tühi
tõmbab kokku ta hajuvat merd
tõmbab kokku ta hajuvaid pilke
süda tõmbamas endasse verd