Nad on. Millel? Värvil? Ei, kõigel. Ärge arvake, et piisab sellest, kui tabate ühe või teise värvitooni varjundi sellel pildil. Sellest on vähe. Varjund on kõikehõlmav, peaaegu tabamatu, ja samal ajal ometi nii võimukas. Igal pildil on oma meeleoluvarjund, tugevuse aste, on oma intensiivsus, või hoopis tagasitõmbumise, loobumise varjund. Ja ma räägin ainult pildist, ühest pildist. Looduse poolt hetkeks pakutust. Aga mis ja kes kõik on meie ümber kogu aeg. Milline varjundite müriaad ümbritseb meid pidevalt ja vajab meie tähelepanu. Muidugi oleme me võimetud eri suundadest end ilmutavaid varjundeid kinni püüdma – me anname alla. Meie meeled ei ole võimelised kõike võrdse intensiivsusega jälgima ja vastu võtma. See ei ole meie võimuses. Püüdkem siis eristada hetkel olulisimat, et sellesse siis tõepoolest süveneda. Tabada varjundeid, ka neid, mis ise ehk eelistaksid häbelikult varju jääda. Nii jääb ehk kellelegi haiget tegemata, nii saab ehk miski ümbritsevas meid päriselt õnnelikuks teha.