Terve ilmamaa oli päeva kulgedes ära kadunud. Ei olnud midagi ei ees ega taga, ei all ega ülal. Ei olnud näha. Korraks oli kuulda. Hanede hääl, tulnud olematusest, sest midagi ju polnud, kust tulla. Tuli vaikselt, valjenes, vaibus. Ja kadus ära, olematusesse. Ära-maale. Nagu poleks olnudki. Kohal ju midagi ei olnudki. Tühi oli. Arvasin, et kõik oli tühi. Kõik, mis kunagi oli olnud, oli ära. Kui arvasin end tühjale tuuliku kohale jõudvat, seisis ta ometi, otsekui tühjuse peale kleebitud, otse minu ees… Tühipaljas kujutlus? Aegadetagune mälestus? Nägemus, unelaadne? Ma seisin, silmalaugudel udupiisad, silmis vikerkestale salvestunud vana pilt.