See on täistalvine pilt. Tehtud lumetul, hallil, nii kitside värvidega ajal. Olin oja ääres käies varemgi märganud seda rohelist varrekest end veest välja upitamas, aga kõik oli nii tujutult hall, et polnud minulgi tahtmist pikemalt peatuda ja süveneda. Mis võluvägi võib aga olla juhusel ja hetkel! Lapike sinist taevast korraks nende süngete pilvede vahel, kitsas kiireke jahedat talvepäikest – ja vesi vastas mu pahurale, langetatud pilgule kirka sinisega, varrejupike näis rõhutavat, et tema on juba päris roheline, ning teatavat, et isegi ta peegeldus on vaatamist väärt, rääkimata siis uhkest varjumängust voolaval veel. Nüüd ei saanud ma tõesti enam vee pealt silmi lahti: polnudki varem näinud, kuidas oja oma esimesi vapraid põhjataimi, mis talve trotsides pinnale tõusid ja uusi kasve hakatasid, tunnustas, ning neile uhke, sinirohelistest rosettidest kee kaela riputas. Ja kui ta nüüd ise edasi mere poole kiirustas, tundus tal olevat mu meelest üsna kevade hääl.