Ilus karikas, eks? Mitte mõni masstoode, vaid käsitsi tehtud. Lõõmava ahju juures sulaklaasi puhutud, higipärlid otsa ees. Õigel hetkel siis lahti napsatud ja kärmesti keerutades kühmukestel ning konarustel vormuda lastud. Kergelt piimjas klaas, halli varjundiga. Niisugune on see karikas. Öeldakse: „Ta kannatuste karikas oli ääreni täis.” „See karikas läks temast mööda.” „Ta tühjendas karika põhjani.” – Ei ole kannatuste karikas. Loodan, et ei lähe minust kunagi niiviisi mööda, et ma tähelegi ei pane. Ja tühjendada ma teda ei taha. Ei raatsi. Kuigi ta tõesti on pilgeni täis, otsekui kavatseks kohe-kohe üle ääre voolama hakata. Aga ma paitasin ta pilguga pealt tasaseks. Nüüd on ta küll triiki, aga üle ei tule. Ma leidsin selle karika mererannast oma sünnipäeval. Oligi hädasti vaja niisugust kingitust. Igaühel võib vahel vaja olla kinnitust, et ta on kuldaväärt olend. Jätsin ta sinna maha, järgmisele leidjale.