Vool läheb üht pidi, tuul käib teist pidi. Ometi mahuvad ühe pildi peale. Vool veab rohu vee sees sirgeks, tuul lükkab peegeldused vee peal laineliseks. Vesi aga hoiab kogu seda sigri-migri koos. Vesi võtab kõik omaks ja seob ühte. Ka selle, mida ma siin ära ei nimetanud. Või seal vees siis vähe varandusi leidub! Eks uurige ise, mis kõik sealt läbi läbipaistva vee meile vastu vaatab – nii päris asju kui ka varjumängulisi pettepilte. Kummalisest kumalisem on aga see, et ühes ja samas kohas ei ole voolav vesi mitte ainsatki hetke seesama. Kogu aeg ta alles tuleb ja juba ta läheb. Niisugune on tema olemine. Ent kuidas saab ta siis ühendada ja hoida koos kogu seda segaduslikku virr-varri? Aga sellepärast saab, et ta ise ei lagune koost. Mitte korrakski. On üks katkematu liikuv lint, taevasinine pael läbi rahutu maastiku... Tema sarnane tahaksin olla küll.