Nõutuna seisan ja vaatan merd. Külmas eredas talvepäikeses ja tugeva tuule käes. Lained tormavad ja kummutavad end üksteise järel üle iseenda. Hetk enne seda kukerpalli tõusevad nad korraks tagajalule kui tõrkuvad hobused, nende ülahuul on ainsa silmapilguga valget vahtu täis – ja juba nad kukutavad ennast, nüüd juba üleni valgete vahurullidena, pea ees ülevalt alla. Ainult viivuks välgatas pilt, millel veemass ergus valgustuses kogu oma olemuse nähtavale tõi. Ei jõudnud veel õieti taibatagi, arusaamisest ning mõistmisest rääkimata, kui ta juba vahuvarjus mu silmist kadus. Takkajärele annab see peatatud hetk siin aimu nii üleskeerutatud põhjaprahist kui taevastest valgusehelkidest. Eriti aga köidab mind selle sissevaate kihiline loomus. Õigemini küll aja enda püsimatu, muutuvakihiline olemus. Kas pole vahel nii raske asjadest aru saada lihtsalt sellepärast, et ei ole võimalik seisata hetke ja aega?