On neid siis vähe, neid takistusi, kui on tahtmine ja vajadus minna? Muidugi mitte. Koguni ütleminegi seks puhuks käibel – „ületades kõik takistused”. Selline heroiline, minekut väärtustav ütlemine, mis lihtlabase minemise mittemiskiks taandab. Ja niiviisi me lähemegi, ratsa ja raginal, üle kivide ja kändude, kasvõi nui pooleks, aga me läheme! Igapäevane asi ju! – Pea nüüd, pea, seisata vähe, ja vaata voolavat vett. Temagi teel on takistusi rohkem kui vaja. Kasvõi see kõrkjas siin, millel õnnestunud talves püsima jääda ning varakevadise oja ägedas vooluski sirgelt püsti seista. Ja vesi? See kiirustav ja rahutu olend, jäävangist pääsenud, rahutult mere poole ruttamas? Egas midagi, peatab vaid takistuse ees oma hoo, kroogib end rahulikult ja tõuklemata pehmeteks voltideks kokku, ja laseb neil järjekorras, vabanenuna kõrvalt mööda libiseda... Võiksime ehk meiegi niisama, ilma rüsinata, rahumeeli ja kangelast mängimata takistustega hakkama saada? Küllap vist, kui selleks vaid soovi on.