See on madal vesi, natukene üle pahkluu. See vesi läheb ruttu soojaks, peaaegu kohe, kui päikene tuleb. Ja ta jahtub ruttu maha, kui päikene kaob ja õhk jaheneb. Ujumiseks tuleb minna kaugemale, seal on sügavam ja on soojem. Aga kui sa tahad lihtsalt rahus olla, olla ja vaadata ja kuulata, siis ära parem astugi vette. Seisa niisama. Kas veepiiril teravate kivikeste peal või siis paar sammukest eemal, rohus. Paljad tallad vastu maad. Mõnus. Vesi räägib sinuga. Loksub tasa ja teeb häält. Ühtlast ja rahulikku, peaaegu kuuldamatut. Sellepärast ära täna parem kõnnigi vees. Niiviisi on hea solistada küll, aga kui sa tahad end kokku korjata, tahad ennast üles leida, siis parem vaata, kuidas meri loksub, kuidas merepõhi õõtsub kaasa, kuidas vesi liigutab päikest. Tuult ju ei ole, aga tema, näe, kõigub. Kõigub kaldast kaldasse – suur nagu ta on. Kui sa silmi ära ei pööra, aina vaatad niiviisi üksisilmi, siis varsti sa tunned, et ime küll, aga sa kõigud kaasa! Sinu sees on seesama liikumine ja sul on su omad kaldad, mille vahele kõik ilusasti ära mahub. Olgu ta nimi või rahu.