On jääd, mis ulatub põhjani. Ka hingepõhjani. Jääd, mis suleb elu endasse. On jääd, mis halvab, ja on jääd, mis kaitseb. Jääd, mis kannab sind üle. On tõesti igasugust jääd. See habras mosaiik rutakal ojal oli otsekui ettevaatlik katse pakkuda rahu, anda ühele kiirustajale mõneks ajaks väikest puhkust... Ent oja hoidis oma sõjakad piigid alles püsti, keskpaigas voolas veel lahtist vett, nõustumisest oli asi kaugel. Seisma jääja olin hoopis mina – peatuja ja puhkaja oma teel. Lummatuna vaatasin pilti, jääkildudest kokku pandut. Nägin taevast oma jalge ees, ning leidsin sealt üles päikese, mida kõrgel, pilvede taga, märgata polnud osanud. Varieeruv, kuldne helk.