Looming ei olegi midagi muud kui mäng. Hooga tuleb, hooga läheb. Kaob. Istusin liivasel rannal, vesi ja tuul olid loojad. Mis imet nad seal küll tegid! Mittemiski ei kordunud, mittemiski ei jäänud alles – kõik kadus ära. Oli hetki, mil tahtnuksin hüüda, et oota, et ära veel puutu! Aga ma jäin ju hiljaks, alati jäin ma hiljaks. Pealegi, kes oleks mind kuulda võtnud? Vesi ja tuul? Nemad mängisid, liibusid ühte, ja see ühendus oli laine, mis sellest tekkis ja tuli ja kadus. Otsekohe nad tegid uue, mis jällegi tuli ja kadus. Nende loomiserõõm oli suur. Liiv ja vool ja kivid ja valgus, kõik nad mängisid kaasa. Ükski neist ei kahetsend kadu, nad kõik olid uut looma valmis. Looming on alati uus! See pilt, mille seisatasin, oli loojaile täiesti võõras. Nad ei peatund, ei vaadanud seda – kõik kestis, kogu see mäng.