Ei, ei ole ei pettepilt ega peitepilt. Nii lihtsalt oligi. Üsna jahe tuul tõukas lainehakatisi, mõnel isegi valged jänesed juba turjal. Ja siis see liivik, ülelibisenud lainest märg. Peegelpind, kuhu taevas langetas kõrgelt ülevalt kogu sealse rahu ja leebuse. Õhkõrnad värvid, millel ei näinud turritava mere ja kõleda märtsituulega vähimatki pistmist olevat. Midagi, mille peal oleks tahtnud salamisi paljajalu astuda. Ei, isegi mitte astuda, ainult tasakesi libistada taldu mööda seda peeglit. Talla all oleks natuke kõdi, aga astuda ikkagi ei või. Et kogemata pragusid ei tuleks. Et miski ei läheks katki. Et kõik jääks sellisena alles… Kuigi sa ju tead, et kõik pole muud, kui üks ja seesama meri. |