Veealune jää on iseäranis salakaval. Astu kuitahes ettevaatlikult, ikka kipud libisema ja jalg vääratab jäämügarikel. Eriti veel sellepärast, et kõigel ümberringi on oma vastupandamatu võlu. Tinahall päev on loojangu eel äkki värve täis, ja enne läbipaistev ning liikumatu veekiht sahmib nüüd ja väreleb ja elab ja loob! Võimatu on silmi ainult sammuesisel hoida. Tugev, äsjaärganud tuul pritsib kulda, jääkünkad on otsekui sinakasrohelised saared võlumeres, ja päevaga lume alt väljasulanud rohi ajab end tähtsalt sirgu, nii et kogu ümbrus näib nüüd olevat mingi salapärane ürgmaastik, kust oma hiiglaseolekule vaatamata üsna abitult ja aina libastudes väljapääsu otsid. See lapike varakevadist maastikku võimutseb siin su üle ja sinul pole selle vastu mitte kui midagi. Tore on.