See on viimase septembrikuu õhtu viimane valgus. Pilved, mis peegelduvad kõrkjate vahel merevees, on oma värvi saanud juba loojunud päikeselt taeva vastaskaares. Sügiseti see päikese kadumine horisondi taha mulle meie rannas enam kätte ei paista. Nii on pilved sõnumitoojateks ja vaatemängu edastajateks. Ometi ei haaku ma pilkupidi taevasse, sest tõeline loomislust on nüüd vees. Kerge tuulehoog triibutab mitmevärvilise vee ja üle tekkinud joonte ristavad kõrkjad ning nende peegeldused oma õhtutumedad piigid. See võrestik oma tiheduses ei kohuta, ei takista, vaid lausa ahvatleb pilkupidi seiklema ja uusi pääsuteid otsima. Pealegi on kõik pidevas muutumises – värv seguneb värviga, toonid vahelduvad ja teisenevad aina, kuni keegi katab, tasakesi selja tagant tulles, suure halli pihuga kinni mu kaamera objektiivi… Tulija on öö.