Ma vaatasin kaua voolavasse vette. Vist liiga kaua. Kõik, mis pinnal, põgenes kiiresti mu pilgu alt. See, mis jäi, oli juuripidi oja põhjas kinni – väänles mis ta väänles, lahti ei pääsenud, kaasa minna ei saanud. Või ei tahtnudki? Habras ja nõtke, oma juurtele truu. Roheline mets. Hulkusin üksinda nende raagsete puude vahel. Nüüd polnudki see enam vool, mis taimi liigutas, see oli tuul, mis mühises kõrgete puude raagseis latvades, väänutades nende pikki, paljaid, peenikesi tüvesid. Tuules kõikuv, roheline, raagus mets. Sinises, läbinisti sinises maailmas.