Meie laidudega piiratud lahesopp on kalda poolt juba nädalapäevad jääpeidus. Samas on avamere tuuled uhanud ta lahtise veega üle ja sulailm teinud oma töö. Astun kummisaabastes ettevaatlikult mööda vett, ning mul on imetegija tunne. Lühike päev on otsa saamas. Hetked enne halli hämarusse kadumist on korraga kirjeldamatult sinised. Peatun, pööran ringi, ja silmitsen oma kallast. Kuusik ja pilliroog tumenevad kiiresti. Laskun pilkupidi ikka veel sinetavale jääle. On roog ja on needsamad kuused, aga see on peegelpilt, kõik on nüüd ainult peegelpilt... Kui tegelik? Kui olemasolev? Kui püsiv? Usun selle hetke tõelisusse, millega ma vastakuti seisan. Püüan ta peatada pildis. Selles siin.