Seda ei olnud ma veel teinud. Ei olnud kõndinud varakevadisel jõel, kui jõejää on juba kaetud mitmesentimeetrise veekihiga ja on nii uskumatult libe, et ega seal õieti kõndida saagi. Lihtsalt libistad jalgu tasakesi mööda veealust jääd. Ja samas ei tea, mis hetkel jää vee all praksatab ning sa läbi vajud. Ei, ära seal ei upu – meie jõgi ei ole nii sügav isegi suurvee aegu mitte. Aga ega jääkülm supluski mulle meeltmööda oleks olnud. Fotokast rääkimata. Ometi oli see kirjeldamatu tunne sedasi vett mööda edasi libiseda ja nautida peegelduste võlu. Lepik oma tüvedega triibutas õrnalt õhukese veekihi, aga selle all olevale jääle heitis õhtupäike paremalt ristipidiseid varje ja valgusevihke. Ei saanud ma jagu kiusatusest parema kompositsiooni nimel üha edasi ja edasi liikuda. Niiviisi jõgepidi minnes mõtlesin ma suurtele loomadele, kes talvel seda lumist looklevat sängi oma kõnniteena kasutavad. Lepik on pigem rägastik, kus ikka miski risti-rästi ees ja reetliku raginaga kukkumas on. Kui siis viimaks jää kandma hakkab, viivad jäljerajad juba mööda jõge. Kui hoolega vaadata, siis on vee all praegugi jääl loomade jälgi näha. Oli see ehk samastumise tunne, mis mind ohtlikul rajal sedasi vangis hoidis? Nagu oleksin suur loom oma teel. Mida ma ju olengi.