Taanduva sügise kaenlas on nüüd viimane valss keerutatud, uhked poognakaared kas unenäoks saanud või siis hoopis unustatud. Sest kus mina tean, mida meie ojake seal paksu lume peidus, jäise kaane all teeb. Magab sügavat und? Või on tal ta tormamised ikka veel meeles? Ei tea sedagi, kas lepikust vette langenud lehed rahunesid ja liibusid leppides vastu põhja, kui jäine lõdin veevoolu aeglaseks manitses. Ehk jõudsid mõned neist lausa suudmeni välja – meri pole ju kaugel. Kuigi, vaevalt et. Eks see tants võtab igaühe võhmale, sügislehtedest, kelle jaks juba raugemas, siis rääkimata. Ja poognaid võttes on tee ju hulga maad pikem. Pigem siis ikka uni ja unenäod. Seisan ja kuulatan. Ei kippu, ei kõppu. Küllap ta hingab, aga vaikselt. Magab talveund ja kogub jõudu. Peaksime vist meiegi.