See laine on lahkuv. Taandudes nii pehme ja paitav, et olen valmis ta tormaka tuleku peaaegu unustama. Alles äsja ta pahises jõuga üle selle kivi, otsekui tahaks ta teda endaga suurde merre kaasa viia. Haaras küll pahvakutäie jämedat liiva ta ümbert, aga kivi ei nihkunud ning laine taandus. Lahkujal on teine tuju kui tulijal. Küllap tuleb meilgi oma tulemistes ja minemistes seda kogeda. Unustasin enda silmitsema seda jääjat. Korduv ja korduv tulemine, sama palju kordi äraminek. Jääjas aga on rahu, püsimises on kindlus. Liikumises on rahutus, on lõppematu muutumine… Kumma ma valiksin?