Kasutatagu seda sõna pealegi ühes täpses ja määratletud tähenduses, mis koguni arvudega väljendatav on. Kui ma nüüd, pärast lumerohket talve, taas meie jõekeseni pääsesin, ja ta pilgeni vett täis olemisse süvenesin, siis polnud mul paremat, ilusamat ja õigemat sõna veepinna oleku kirjeldamiseks. Pindpinevus polnud enam termin füüsikas, pindpinevus omas värve ja häält, tekitas optilisi vaatemänge, liikus, elas ja muutus. Vee pinnal oli tõesti tajutav ja erutav pinevus. See pingeline pinev olek, need kaared, ruudud ja rombid ja mis kõik veel, olid pidevas ärevas liikumises, jäädes sellele vaatamata ometi üheks ja samaks – jäädes vee pinnaks. Ja lisaks oli pindpinevus kohaseim sõna edasi andmaks seda, mida mina ise, kõigi oma meeltega, kevadvaba vee ääres tundsin.