Suuril imestund silmil tormab murdunud jää oja ägedas voolus mere poole. Alles sai külm selle jõekese kängitsetud, tema liikumise peatatud, rahule sunnitud. Kohe tõusid uued tormituuled, ilm läks soojaks, sulavesi kattis jää, temas pakitses liikumishimu. Tõukas ja tõukas jääd, kuni päästiski tükid lahti. Trügis pisimassegi prakku, nilpsas vabaks jäässe takerdunud prügi, võttis kõik endaga kaasa. Oja tõeline olek on minek. Lõputu, katkematu vool, mida jää, see tardunuks loodu, võib ju tõepoolest panna imeks. Suuril sulavail silmil.