Eks ole neid kahupäid nähtud ju küll. On neid paitatud, kammitud ja sasitud. Aga sellist ilusat vahupead? Suured veepärlid juuste sees ehteks. Kõike muudki salkude sisse varuks kogutud. Ainult et puudutada teist ei tohi – siis ei jää õõtsuvatest karvaniitidest ja ehtemullidest midagi järele! Näe, õhtupäikene teeb küll sellele mõnusale vahupeale oma pehme pai, ja sellega on vahupea rahul. Ei pudene pärlid ega lähe sassi soeng. Nii ka minu pilguga. Sellegagi lepib ta, seda ma võin. Ning ma unustan enese hulgaks ajaks pilkupidi sinna, kuni tunnen, et vari vajub tasakesi üle minu ja libiseb siis edasi vahupea peale… Jõudnud on õhtu.