Ja äkki sa seisad salapärase tundmatuga vastakuti. Pealegi kohas, mis sulle aastaid läbi ja lõhki tuttav on. Oled näinud, oled kuulanud, oled haistnud. Nii palju kordi, et pilte, helisid ja lõhnu on kuhjunud mällu ja segunenud seal üksteisest eristamatuks kogumiks koondnimega meie jõgi. Või meie jõekene. Oled temas taevast ja iseennast näinud, kõige ümbritseva peegelpiltidest rääkimata. Oled toonud sealt kaasa rahuliku voolamise peaaegu olematu hääle, edeva suvise sulina ja pahura pahandamise heli, kui sügistormide murtud oksarägu rutakale veele jalgu on jäänud. Aga ka õhkõrna jääkirme klirina, või siis minekujää rasked ning ootamatud raksatused. Peale kõige muu oled sa oma jõekest kättpidi ja jalgupidi tundnud, tema kiviseid ja mudaseid ja taimedega põhjakohti puudutanud, nii et tõesti ei tea, kuidas saab ta sind korraga tundmatu vastutulijana peatada ja võõras keeles kõnetada? Ent seda näikse ta tegevat. Ja sa vaatad talle pingsalt otsa ja püüad mõistatada, millest küll see tundmatu räägib? Mida küsib? Mida sulle teatab? Samas jõuab sinuni korraga teadmine, et tundmatut mõista on veel raskem, kui on temast aru saada.