Suurveega on väikegi jõgi kärsitu ja läbematu. Tarvitseb vaid mingil pisikesel, tühisel tõkkel veevoolu takistada, kui juba ta lööb ärevalt kihama ja tekitab oma pinnale mõistukõnelisi pilte. Vähemalt minule näib see nii. Sügiseste rohkete vihmade järel sinitaeva üle taas rõõmu tundes veetsin hulga aega meie paisunud jõekese ääres. Veepinda pingsalt silmitsedes leidsin sealt sellise kauni kujundi. Mulle meenutas see emarinda, kust maapind toitvat nestet ammutab. Kevad tuleb kord omasoodu ja taimeriik lööb siinsamas kallastel oma värskes roheluses jälle uhkelt puhevile. Jõgi on heldelt toitnud ja toetanud.