Laine iga löök vastu kivi on otsekui plahvatus – ainsa hetkega lööb kivi lõõmama! Pole selles tulepesas enam jälgegi kaunist voolujoonelisest värvikompositsioonist, mille ma, ajaga võidu kihutades, kaamerasse püüdsin. Pigem on see korrapäratu kaos, ärev ja agressiivne. Selliselt peatatuna paistab lõõm nii tulipalav olevat, et siin võiks sooja saada nii ihu kui hing, märtsi alguse jäisest õhtuõhust rääkimata. Silmapete. Silmapete on tõeliselt tabav sõna selle leegitsemise jaoks. Ei kübetki sooja. Isegi mälukaart kipub üles ütlema. Nii kaamera oma kui minu isiklik. Anname alla.