Jahe märtsiõhtu. Kuigi meri on jälle lahti ja vaba, on õhus ikka veel jäist hingust. Meri on täna tujust ära, sünge ja ähvardav. Kaugelt tulevad mühinal suured lained, takerduvad madalamas kivimürakate otsa ja kummutavad pahuralt sületäie vett neile kaela. Vesi libiseb leebelt lohutades ja kivi ümarusi paitades merre tagasi. Enne kui uus sahmakas vett vastu kivi lahvatab, jõuab loojangupäike maalida tema peale imelisi värvipilte, mis langedes üha teisenevad, muutuvad, ja sealsamas olematusesse kaovad. Unustan külmast valutavad käed ning katsun neid maalinguid kinni püüda. Vesi on tohutu kiire alla valguma, kiivalt säravaid pilte kaasa kahmates. Ma seisan paigal – ja ikkagi ma kihutan, kihutan võidu ajaga...