Kui suvi sai läbi ja päike üha haruldasem külaline oli, läksin otsima uusi kohtumispaiku. Vihmaste päevade järel oli ojas vett küllaga ja tema vool kiire. Vettinud lepalehed seevastu olid ajale ja elule alla andnud ning lebasid liikumatult neist üle ruttavas klaarselges vees, valmistudes kõdunema ja mullaks saama. Korraga käis sellest tardumusest üle võbelev värin. Ootamatud päikesekiired puudutasid lehti, jahe kullane hingus laotas end korraks üle oja. Vaatasin üles, puude paljaste latvade poole. Raagudelgi läigatas päikest, peaaegu värvitut, külma. Oja põhjas olid kullaviirud hoopis ergumad ja vee voolamine pani nad elavalt värelema. Nii et üksisilmi põhja vaadates tundusid poolkõdunenud lehedki oma eluvaimu tagasi saanud olevat. Üks ja teine tundus lausa nihelevat ja liikuma kippuvat. Või näis see vaid nii?