Peosaalis oli muusika. Muidugi oli muusika, vesipillidel mängitu, vulinast tulvil. Tantsiti ju. Libisesid mööda kleidid, üks uhkem kui teine. Kõik nii õhulised, läbipaistvad, vesilooritatud. Milliseid värve neist läbi küll kumas! Taevas raagus puude kohal kummardus sügavale alla ega uskunud oma silmi – ta oli pillanud osakese oma sinast maa peale, otse voolavasse vette! Nii ei jäänud temalgi muud üle, kui see pillerkaar kaasa teha! Sügis pidas oma lahkumispidu, käis ehtne sügisball. Kaldasse takerdunud oksareelingu najal peatuti ja puhati, et siis uue hooga edasi tormata. Kiirus oli meeletu. Vesi hingas sügavalt sisse ja tõusis niiviisi üha kõrgemale, tormates kiiluna mööda takistustest, tekitades keeriseid ja pööreldes ümber lehekuhjatiste. Heli valjenes veelgi ja pea kippus ringi käima. Siis helises taskus mobiil. „Kus sa oled?” küsis mu tütar. „Mis hääled need seal sul on? Siiani kuulda!” Lõpetasin kähku kõne. Kartsin maha magada sügise lahkumishetke – mulle tundus, et see oli tema, kes maani seeliku lehvides, ise veevulinale kaasa ümisedes, parajasti eemale hõljus ja silmist kadus...