Leidsin ta sügisese suurveega rahutuks muutunud jõe põhjast. Vesi kihutas üle tema, pritsis, vahutas ja joonistas kauneid kaari, püüdes iga hinna eest tähelepanu ainult enesel hoida. See veetrall oli tõepoolest pilkupüüdev, aga kas pole sageli nii, et mida enam sind millestki eemale tõmmata proovitakse, seda suurem on kiusatus siiski ka seda varjatut näha? Nii jäin peaaegu kummiku servani ulatuvas lepikualuses vees tõrksalt seisma ja puurisin pilguga läbi sähvivate veekihtide sinna alla, põhja, sügavusse. Ja sealt see vaikelu mulle vastu vaatas – lausa vaagnatäis värvirõõmsaid sügisesi ande! Küll oli seal ploomilillat ja küpse pirni meekollast, õunte rohelist ja triibulist punast, ning koguni õunasabade erkkollast ja roosakaspruuni ja veinipunast. Uskumatu, et lepik nii imelise vaagnatäie jõele annetanud oli! Pilku üles tõstes nägin ju vaid halle raage ja nende külge kleepunud vihmapruune lehti. Või oli see hoopis veealustele kaetud pidulaud, kuhu head-paremat kaugemaltki muretsetud? Ja pidulised ehk iga hetk tulekul? Seadsin end minekule, kutsumata külaline, nagu ma ju olin... Siiski tänulik ja rõõmus, et rikkalikust sügispeost omal kombel osa sain. Teel talve poole.