Mitu päeva on sadanud. Päevad on olnud otsast lõpuni sellised lootusetult hallid. Lõpuni? Ei! Uskumatu küll, aga kui päevavalgus õue pealt sootuks kadunud tundus olevat, välgatas puude vahel, madalas, midagi värvilist… Sirutasin käe välja – kohe katsid peened piisad peo. Jalgratas puu najal oli üleni märg. Polnud aega pikemalt mõelda. Koos viimase valgusega jõudsin hingeldades mere äärde. Roostik ja kõrkjad mustendasid piki kallast ning nende peegelpiltki oli täiesti värvitu. Aga päev, mis oli juba maakera serva taha läinud, saatis sealt ootamatult värvilisi viipeid. Terav, tihe, kiirustav lainetus kattis madala kaldaäärse vee. Selles ärevas liikumises nad teineteise leidsidki – vesi ja värv. Nende kahe mäng oli tormakas ja kirglik. Hetkekski peatumata rullusid nad lõppematu lainereana mustendava kalda suunas, vahetades pidevalt kuju ja värvi. Ahnelt, nagu ikka need, kes kokkusaamist kaua ootama on pidanud… Taandusin öösse.