On silmapilke, mil sõna „loodusnähtus” saab hetkega uue tähenduse. Tema kulunud, ärakasutatud rüü heidetakse hoolimatult kõrvale ja asendatakse suursuguse ja aukartustäratavaga. Mäletan täielikku päikesevarjutust, mil oma väikeste lastega keset võhivõõrast mere äärde kogunenud inimhulka rannakividel seisime. Mäletan, kuidas päikene tõusis ja koiduvalgus maa peale laotus. Ja kuidas siis äkki pimedus tagasi tulema hakkas… Kõnekõmin vakatas ja võõradki hoidusid korraga üksteise lähedusse. Kõik oli ju ette teada, ent ometi tunti end äkki kõhedusttekitavalt abituna millegi üleloomuliku võimuses olevat. Loodusnähtus kirjutas end tookord suurte tähtedega meie kõigi teadvusesse.
See pilt on võetud kesksuvel. Ei, ei sadanud laia lund – oli meeletult tugev vihm, nii et tõepoolest vaid valge sein silme ees. Samas paistis uskumatul kombel kusagilt viivuks päikene, tehes nähtavaks valge kardina taguse maastiku fragmendid. Kõik kokku oli rabav ja lummav ühekorraga. Loodus oli taas oma ülimust ilmutanud.