Mitte alati ei kiirusta ta niiviisi, see meie jõgi-jõeke. Oleneb sellest, palju parajasti vett on. Aga mitte ainult sellest. Peale suuri sadusid on tal kiire see varandus merre kanda. Suue ei ole enam kaugel. Samas võivad näiteks püsivad tormituuled mere poolt soolast vett hoopis jõkke suruda ja tema rutulist minekut niiviisi takistadagi. Meie juures voolab ta läbi lepiku, aga tema kaldad on rohupadrikused ning liigirohked. Peegeldust silmitsema jäädes võid hämmastavaid kujundeid leida, millel jõge palistava taimestikuga midagi ühist ei näi olevat. Peegelpilt on täis salapära ja üllatusi, pidevas liikumises ja muutumises. Ega siis ainuüksi vool pilti liiguta, tuul aitab igati kaasa, ja valgus uhab omaltpoolt kapaga värve juurde. Tuult jätkub puude okstesse ja rohu sisse, õitele ja putukatele, aga tema lemmik-mängumaa näib olevat voolav veepind ise. Sest kiires voolus trügida ja pukselda teeb äkilisele tugevale tuulehoole erilist mõnu. Niiviisi see elurõõmust pakatav pilt ilmale sünnibki. Ja tardub siis hetkeks nii minu kui teie pilgu all...