See on tõepoolest imede ime, kui äkki vana kuivamakippuv mänd korraga üleni õites on ja sedasi, särades ja sädeledes, su ees end ilmutab... Oled jahmatusest lausa tumm. Ime küll, et niiviisi siiski kaamerat kätte võtta ei unustanud. Et ikkagi meeles oli. Hiljem annad endale aru küll, et tegelikult oli selleks imetegijaks hoopis ootamatu ja vägev äikesevihm, mis enne põgenedagi ei jõudnud, kui juba päikene kõik taas oma valdusesse haaras. Õhk oli veest tiine, maagi ei jõudnud pakutut ühekorraga vastu võtta, taevast aga tilkus ja tilkus ikka veel lisa. Ja milliseid värve see vihmaraske õhk korraga täis oli! Nii värvilises õhuilmas polnud teadnudki ennast elavat. Ennäe, mis kõik ilmsiks võib tulla, kui end vihmaõites puid kauemaks vaatama unustad...