Juba pikemat aega jälitab mind kinnismõte, millele leian iga aasta ikka ja uuesti tuge. Kevad kordab sügise toone! Juba siis, kui lumi veel laiguti maas, ilmub maastikupilti erinevat punast, pruuni, oranži ja kollast. Pajupõõsad eemal põlluveerel alles hakatavad urbi, aga nende võra värvib juba maastikku, kasvukohast ja liigist olenevalt, rohkeis varjundeis sügiseste toonidega. Kevade edenedes, pungade paisudes ja hiirekõrvulistena avanedes kõik see aina süveneb. Üha pikenevad ja pakatavad urvad, suurte puude õidepuhkemine, lehtede paotumine pungakooriku vahelt – kõik see muudab tund tunnilt metsaviirgude värvi. Püüdsin siin pildile ühe ilmeka hetke, mil laskuv päikegi mu nägemust sügisvärvidest toetas. Kui poleks esiplaanil seda kevadiste lehehakatistega veel üsna hõredat oksa, võiks metsapalistust ümber järve ju sügisesekski pidada? Just nii ma looduse ringkäiku tajungi – kõik läheb edasi sealt, kus kord pooleli jäi. Talv polnud muud, kui ainult üks kosutav uni, pikem või lühem puhkepeatus teel. Nüüd sirutab ärkaja selga, ning asub taas teele sellessamas rüüs, mida ta kandis enne puhkama heitmist. Pidevus, järjepidevus kõiges.