Ma saan kividega hästi läbi. Tegelikult nii ei saa öelda, sest mina ei lähe neile absoluutselt korda. Minu olemasolu on neile täiesti ükskõik. Nagu, muide, ka kogu loodusele, aga see on juba teine teema. Kivi, ka kõige väiksem, peopesasse poetuv, teeb mu leplikuks, näitab mulle kätte minu õige koha. See siin on aga Valaste joa panksein, võimas ja vaikiv. Mõni targem ja teadjam kuuleb küllap selles vaikimiseski lugu aegade kohta. Kindlasti mitte kõike, aga midagi siiski ehk. Minu osaks selles suures vastasseisus jääb kohustus pidada vastu ja tema võimsuse ees hinge kinni hoides mitte hingamast lakata. Keskenduda millelegi kergemini haaratavale, varju ja valguse mängus ilmsiks tulevale lausa uskumatule värvirohkusele selles hiiglaslikus kivimosaiigis, temas looklevate joonte nõtkusele, mis paneb unustama karmi, karedat pinda. Kuigi kogu see vägevus on tähistaevaga võrreldes siinsamas, lähedal, peaaegu et käegakatsutav, on see ikkagi silmside mõõtmatute kaugustega. Üsna sama, mis seismine öise tähekupli all. Sama pihustav ja põrmustav.