On paiku, kuhu me sattume üsna juhuslikult, aga kuhu me kavatseme kindla peale tagasi tulla. Ja enamasti läheb nii, et me tõenäoliselt sinna enam kunagi ei satu. Nii ei oskagi ma arvata, kas need tuulte poolt lahti kangutatud ja kasvavate puudega ristatud, kõdunema määratud tüved mind veel millalgi siinsamas peatavad. Päris kindlasti pole aga siis laushalli taevast ja eelkevade jahmatavat vaikust. See kõikevalitsev, kaugusesse tumenev, võidutsev hallus manas mu silme ette veidra kujutluspildi. Need langenud puud tundusid mulle kui liiprid poolelioleval ojateel, mida mööda kergejalgsed metshaldjad joostes ja lenneldes, õhuliste kirevate kleitide välkudes mõnikord metsasügavusest ilmuda saaksid. Otsekui värvilised hiigelliblikad oleksid nad siis selles sünkhallide tüvede karmis raamistuses. Kui nad aga mind märgates tuldud teed pidi ähmiga tagasi kiirustavad, jääb liiprite kohale kuivade raagude külge lehvima rõõmsavärvilisi seelikusabadest rebenenud siile. Pildi peale jääb siis rohkesti värve.