Tee lookles suure varjulise metsa vahel. Ja kui siis künkale tõustes korraga kogu see kuld sulle vastu lahvatas, võttis ikka hinge kinni küll! Oli mahlakasroheline suve algupool, kuldne sügis oli nii kaugel, et ei tulnud mitte mõttessegi. Ometi olid sa korraga ainsa hetkega tõstetud vastamisi kuldilmaga. Kõik oli sära ja sädelust täis, nii lehekaar pea kohal kui tolmutee jalge all, lopsakatest kollastest rohulaikudest teeveeres rääkimata. Kõige imelisem oli aga õhk! Olete ju näinud, mis imet teeb päikesekiir isegi nelja seina vahel, mida ta meile kõik ilmutab? Mis siis rääkida sellest, mis saab ilmsiks väljas, õhtusse veereva päevakera valguses – õhk su ümber on täis loendamatuid kuldtiivulisi putukaid, seemneid ning tolmuteri. See tantsisklev keeris on nii lummav, et seisad, ning sirutad välja peo... Ent sellele ei lange ainsatki kuldset ebet. Nad lendlevad edasi siin, sellel pildi peal. Kui hoolega vaadata.