Kui sa oled üsna läbi, kui taevas on ühtsoodu hall ja kauguses ei paista midagi säravat ootamas, siis vaata hoopis lähedale. Lausa silme ette. Päris oma nina alla. Üle Harimäe puhub rõske, vinge tuul. Tahab kõrvad peast viia. Puud ei jaksa lund oma okste peal kinni hoida. Kuused ehk veel natukene, aga lehtpuud peavad alla andma ja lumel minna laskma. Aga just neil raagseil puil jäävad mu tuulest vesised silmad pidama. Milline palett sooje, lausa kevadisi toone selles südatalvises vaates! Sinna siis ongi salapäikese varud peitu pandud! „Mingem üles mägedele!”, hõiskab mu hing. Ja kaaslase pihk minu peos on tulikuum.