Mina seisan. Päike on loojas, aga juuli keskel on veel mere ääres päevast valgust varasel öötunnilgi. Seda peegeldub kivide pealt ja vaatab vastu pika säriga ühtlaseks hajunud veepinnalt. Kuu tõuseb üle rannamändide ja kõnnib piki randa. Astub lainemärgi kive pidi. Püüan ta samme, kui laine vajub tagasi merre ja liival ning kividel on veel piisavalt vett, et kuu astumist reeta. Vahel see õnnestub, vahel mitte. Ikka seisan, jalad märjad, ja vaatan, kuidas ta kõnnib…