Olen tihti end unustanud seda kaske vaatama. Tunnen ta kulda ja härma, tean ta kikkis hiirekõrvu ja seejärel pitsilist õrna rohelust, mis peagi kaob suve tõsisesse täisrohelisse. Olen näinud teda tuules heitlemas ja põuas liikumatult seismas. Ka talviste pungade rahu ja kevadiste salajane paisumine on mulle tuttav. Kui ma nüüd seda esimese lumepäeva pilti vaatan, seda sügise ja talve kokkuhoidmist, siis näen nii selgesti ka neid teisi selle võrratu võra olekuid – kõik ajad on temas alles. Alles ja koos. Niinagu meiski, kõik meie elamise ajad.