Oli varakevadise päeva õhtupoolik. Olime tulnud kevadet otsima ja valinud metsade ja põldude vahelised väikesed teed, teinud pikki peatusi, külitanud karedal samblikul keset pohlaõisi ja puhanud pilkupidi mändide ladvus, hinganud sisse alt raba poolt tuulega tulevat sookailude lõhna, nautinud väljade võilillekollast ja orienteerunud viimaks eemal künkal kõrguvale kirikule. Sinna jõudes oli päike juba laskumas. Jalutasime vanas kirikaias ja lugesime suletud ukse kõrvalt teenistusteateid. Kõhutühi andis tunda. Otsisime välja oma leivakoti ja sissekäigutee ääres pingil kustutasime nälga. Samal ajal imetlesime väikese kabeli üllatavalt ilusat ning lihtsat arhitektuuri. Siis aga peatus pilk kirikuaknal müüri sügavuses. Pildi ruumilisust rõhutas loojuv päike. Varakevadine, veel lehitu puu jättis seinale oma varju. Vari ja aken kuulusid kokku ning said niiviisi pildiks, mille tegid lõplikult valmis viimased hõõguvpunakad kiired. Päev jõudis tõesti lõpule.