Lemmikkask mu kodutänaval. Suur, vana puu. Kevadeti iginoor oma kikkis õrnroheliste hiirekõrvakestega. Suvel täisjõus ning tumedaist elumahladest pungil. Sügisel oma aina hõreneva kullaga viimane, kes ka tumehallil pilvisel päeval päikeseusku toetab. Lumisel talveõhtul tabasin ta aga nii heleroosalt ning õnneootavalt õhetamas, et tundsin piinlikkust oma ööhirmu ja pimedapelguse pärast. Valgus seisis siinsamas mu kõrval! Ja edasi läksime koos.