Pärast tusaseid pimedaid sügispäevi ja seejärel halli taeva all pahurdavat läbilõikavat tuisku, jõudsin täistõbisena Rohuküla praamijärjekorda. Päike näitas nüüd viimaks oma nägu, aga minu jaks oli otsas. Tujutult läksin ilma uurima. Habras jääkirme, lumega kaetud. Siin-seal lahtist vett. Pea kohal kõrge helesinine taevas ning valged pilvetupsud. Ja siis äkki see lausa võilillekollane laevakai, kordumas õhkõrnalt vee peegelpinnal... Nii palju valgust, nii palju helgust, et hakka või pimedate aegade hirmus kõike enese ümber üle pintseldama! Rõõmsamaks ja heledamaks. Lihtne ju?